Mahukas ja rikkalikult illustreeritud raamat annab ülevaate viimasest sajast aastast Eesti linnaehituses. Sel ajal said linnadest siin elava rahvastiku peamised elupaigad ja kiire urbaniseerumine tingis vajaduse hakata linnu süsteemselt planeerima. Poliitiliselt muutliku sajandi jooksul kujundati mitmel korral ringi maaomand ja maakasutus, linnaehituse korraldus ja rahastamine, teisenesid nii linnaehituslikud põhimõtted kui ka arhitekti-planeerija roll.
Raamatu autorid käsitlevad neid muutusi eeskätt arhitektuuriajaloolises, aga ka laiemas kultuurilises raamistikus tutvustades niihästi realiseerunud kui ka paberile jäänud planeeringuid, neid vorminud ideid ning ühiskondlikke ja majanduslikke tegureid. Olulisemate teemadena tõusevad esile elamuehitus ehk vajadus pakkuda inimväärset eluaset aina paisuvale elanikkonnale ning sõjajärgne ülesehitustöö, mis pidi linnad muutma paremaks kui kunagi varem. Raamat aitab mõista linnaehituslike muutuste põhjusi, mis on vorminud Eesti linnad viimase sajandi jooksul sellisteks, nagu neid täna teame.
