Aleksander Tootsi (1894-1981) jutustus oma elukäigust 20.sajandi pöördelistel aegadel on tähelepanuväärne, sest see pakub põnevat lugemist nii sõjaajaloo kui koduloohuvilistele ja ka neile, kellele on oluline Siberi vangilaagrite ja asumise teema.
Tegemist on mehega, kes on pärit tavalisest Eesti talust Põhja-Tartumaalt Elistvere vallast ning kes kisti parimas nooruseas ühes saja tuhande eesti mehega maailmasõja sündmuste keerisesse. Erinevalt oma vennast, kes langes lahingutes Poolas, õnnestus Aleksandril käesolevas raamatus üksikasjalikult kirjeldatud Galiitsia veristes rindelahingutes osalemisele ning kahele kergelt haavatasaamisele vaatamata sõjast tervena tagasi tulla.
Järgnes Vabadussõda ning kaks rahulikku aastakümmet, mil Aleksander ostis talu, mida ta hakkas üles ehitama. Rahuliku elu katkestasid esimene Nõukogude okupatsioon ja II maailmasõda. 1944.a novembris arreteerisid Nõukogude võimuorganid Tootsi ja ta mõisteti 10 aastaks Venemaa vangilaagritesse ja seejärel asumisele, kuna ta olevat sõja ajal abistanud sakslasi (valvas raudteed) ja reetnud seega riiki...
Raamat on sarjast : Aja lood, osa: 8
