Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.
Niisiis, mida tähendavad ööp ja hüüs, morbe ja rõlge ning eetma ja leema? Kes on välja mõelnud sõnad robot, olme, roim ja rula? Mida võisid laikima ja luger tähendada sada aastat tagasi? Kuidas on tšau seotud orjade ja rabarber barbaritega? Aga ridikül lehma seedekulglaga? Mis vahe on mulgul ja augul? Kas on sobilik tarvitada sõnu selmet ja peagu? Miks meie ütleme vananaistesuvi, kui näiteks bulgaarlased nimetavad sama aega hoopis mustlassuveks? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?
Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.
