Vihalemma panus eesti luulesse on originaalne, imeteldavalt erandlik. Tema
vaimulaad on valdavalt regressiivne, tagasiliikuv. Kompositsioonivõttena
rakendab ta läbivalt astendavat parallelismi ehk rahvalaululikku
gradatsiooni või selle teisendeid. Kuid seda mitte kujundi tavapärases,
vaid harva esinevas tagurpidivormis ehk antikliimaksina. Määravad on
liialdav vähendus ehk meioos (hüperbooli ehk üleküllase paisutuse
vastand), sõnumi edastamine selle tähtsust järjest tühistava eituse,
litootese kaudu. Sellega kaasneb enese mina tahtlik pisendamine ? oh mis
nüüd mina, tühine tegelane! ?, teesklus ja eneseiroonia. Isegi ekstaasis
ei samasta lüüriline tegelane end näiteks jumalaga, koguni mitte normaalse
inimesega, vaid peab paremaks olla joodik, nukk, veider loomake, ussike
või isegi hapukurk. Selle poeetika lahutamatuks osaks on eri liiki
koomikavõtted, sageli üsna jantlikud ehk burlesksed, mille olemuseks on
alati millegi kõrgemalseisva madaldamise tung.
