Kunstiteaduslikke Uurimusi - Studies on Art and Architecture 2012/1-2 (21) [Paperback]

ARTIKLID

Helen Bome. Kloostrielu kiusatused Padise piltkonsoolidel
7–32

Artiklis käsitletakse
15. sajandil võlvitud Padise kloostrikiriku kahe põhjaseina konsooli reljeefe, millel on kujutatud loomi, taimi ja inimfiguure. Konsoolid on siin taaskasutatud, pärinedes tõenäoliselt eelmisest kirikuhoonest. Antakse põhjalik ülevaade reljeefide historiograafiast, tuues välja varasemaid tõlgendusi mõjutanud metodoloogilised tegurid. Tehakse mitmeid parandusi konsoolide ikonograafiasse ja pakutakse uusi võimalusi nende sümboolika mõistmiseks. Arutletakse ka reljeefide koha üle tsistertslaste vaimsuse kontekstis.


Merike Kurisoo. Mis Jumalale antud, peab Jumalale jääma...
Katoliikliku kirikukunsti kasutamisest ja kohandamisest reformatsioonijärgses Tallinnas
37–67

Artikkel otsib vastuseid küsimustele, kui palju muutus visuaalselt sakraalruum ning kuidas suhtuti katoliiklikku kirikukunsti
16. sajandi Tallinnas. Vaadeldakse kirikuruumi ümberkorraldamist ja kirikuinventari kasutusküsimusi, keskendudes esimese reformatsioonisajandi jooksul toimunud muutustele Tallinna Niguliste kirikus. Kirjutises analüüsitakse kirikuvarade edasikasutamise võimalusi ja praktikaid teoloogiliste, poliitiliste ja majanduslike muutuste taustal ning luterliku kirikukunsti tellimise arenguid.


Karin Hallas-Murula. Eesti
1930. aastate fassaadiplastika ja nn protsendiseaduse diskussioonid
74–103

2011. aastal hakkas Eestis kehtima nn protsendiseadus, mille kohaselt üks protsent iga riikliku ehitise eelarvest tuleb kasutada kunsti tellimiseks. Artikkel kajastab Eesti fassaadide kaunistamist
1930. aastatel ning selleaegseid diskussioone protsendiseaduse üle, mille taustaks oli analoogsete seaduste (määruste) vastuvõtmine Euroopas.


Kädi Talvoja. „Karm stiil” nõukogude uuringute kontekstis
112–129

Artiklis käsitletakse probleeme, mis kerkivad „karmi stiili” kunstiajaloolise tähenduse ja rolli mõtestamisel Eesti kontekstis.
1950. aastate lõpul olulist kunstiuuendust tähistanud, kuid tagantjärele Hruštšovi ametliku kunsti staatuse saanud nähtus toob esile vajaduse dünaamilisemate analüüsimudelite järele, kui seda pakub ametliku ja mitteametliku kultuuri vastandus. Vaadeldes „karmi stiili” nõukogude uuringute distsipliini laiemas kontekstis, tõstatatakse kunstnike agentsuse küsimus. Toetudes hilissotsialismi uurija Alexei Yurchaki pakutud teoreetilisele skeemile, kirjeldatakse Leili Muuga maali „Kahtlejad” (1957) näitel „karmi stiili” asendit ja rolli nõukogude diskursuse muutustes.


Andres Kurg. Noise Environment: Jüri Okas’s Reconstructions and Its Public Reception
134–167

Artikkel uurib Jüri Okase töid, mille teemaks on ümbritsev keskkond, eeskätt seeriat „Rekonstruktsioonid” (1974–1978) ja näitust Tallinna Kunstihoone III korruse galeriis
1976. aastal. Okase positsiooni selgitamiseks on tema lähenemist esmalt võrreldud Leonhard Lapini linnakeskkonna käsitlustega. Väidan, et „Rekonstruktsioone” ei tuleks vaadata mitte formaalse tõlgenduse kaudu, kunstniku hermeetilise maailma otsese projektsioonina, vaid neid saab tõlgendada referentsiaalselt, leides muu hulgas mitmeid potentsiaalseid puutepunkte dialoogiks publikuga. Üheks põhjuseks, miks hilisematel kümnenditel domineeris Okase tööde formaalne tõlgendus, oli tööde sobimatus
1980. aastatel esile kerkinud seisukohtadega kunstist kui identiteediloome vahendist, mis aitab moodustada koherentset rahvuslikku subjekti. Seose kaotamine kujutatud kohtadega lubas töid seeläbi seostada eemaletõmbumise ja vastupanu diskursusega. Artikli teises osas vaatan Okase töid entroopia ja müra mõistete abil, nii nagu neid on kasutatud
1960. ja
1970. aastatel populaarses informatsiooniteoorias. Vastukaaluks eemaletõmbumisele ja põgenemisele osutab Okase huvi müra ja entroopiakeskkonna vastu paradigmaatilisele nihkele, kus müra viitas teistlaadi keerukusele ning seadis kahtluse alla väljakujunenud piirid keskkonda sisse- ja väljaarvatu vahel.


Triin Jerlei. Ajastu klaasis: „Tarbeklaas” ja Soome klaasidisain
176–187

Selle artikli eesmärk on analüüsida tehase „Tarbeklaas” toodangut ja arutleda, mil määral olid Eesti ja Soome klaasitööstused omavahel Teise maailmasõja järgsel perioodil seotud. Kuigi taustsüsteemid olid erinevad, võib leida paralleele disaini loomise poliitilistes eesmärkides, nagu ka kujundustes endis ja klaasidisaini retseptsioonis. Sihiks on analüüsida, miks tekkisid erinevates ühiskondades sarnasused disainidiskursustes, millised olid sarnasused ja erinevused reaalsuses, ning võrrelda objekte kui sotsiaalsete ja poliitiliste protsesside tagajärgi. Artikkel püüab vältida nii ranget vastandamist kui ka samastamist, kasutades meetodina pigem faktide ja teooriate kõrvutamist. Allikatena on kasutatud nii avaldatud artikleid kui ka raamatuid, eelkõige soome ja eesti autoritelt. Samuti on kasutatud Tallinna Ülikooli raamatukogu ning Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi arhiive. Artikkel põhineb
2010. aastal Brightoni ülikoolis valminud magistritööl.


Ivar Sakk. Žurnalnaja rublennaja – kommunismiaja kasin kirjatüüp
191–206

Artikkel tegeleb nõukogude perioodi visuaalse fenomeniga – tollastes trükistes üldlevinud kirjatüübiga Žurnalnaja rublennaja. Üritatakse rekonstrueerida nimetatud šrifti loomise lugu, leida selle esteetilisi ja ideoloogilisi allikaid ning asetada see muude kaasaegsete modernistlike kirjatüüpide konteksti.


FOOKUS

W. J. T. Mitchell. Mida pildid tahavad?
Tõlkinud Ingrid Ruudi
213–229


LEIUD

Anu Mänd. Kass voodi all. Ühest motiivist Hermen Rode ja Bernt Notke Tallinna retaablitel
231–243


Anne Untera. Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri portree lugu
247–260


ÜLEVAATED

Uus või vana? Kirde-Euroopa linnade valikud pärast Teist maailmasõda. Anneli Randla
263–268


Raamat Tallinna Suurgildist ja gildimajast. Villu Kadakas
269–273


Eesti luterliku kirikuehituse kontekstuaalsed muutused
19. sajandi keskel. Epi Tohvri
273–277


Kaotatud kaheksakümnendaid otsimas. Raivo Kelomees
277–285


KROONIKA
1. I –
31. XII 2011
287–292


AUTORID
295