Kui Mäeküla vana mõisnik parun von Kremer heidab silma Tõnu Prillupi nägusale noorikule Marile, ei taha Prillup sellest esiotsa midagi kuulda. Ent parun pakub välja ahvatleva tehingu. Kehvast Prillupist saab mõisa piimarentnik tingimusel, et noorik tuleb mõisa, kui härra kutsub. Prillupi õnnelootused aga ei täitu. Raha ei too õnne vanale Prillupile, võtab aga selle vähesegi, mis vaeses talus õitses. Uue Mäeküla piimamehe äri ei õitse ja naise jagamine mõisnikuga on talle üha enam vastumeelt. Mari peaks tema meelest oma kaksikelu põlgama, kuid naine, kes on alistunud meeste tehingule, ei võta seda häbi oma hingele.
