Charles Baudelaire
Käesolev teos on mõeldud tutvustama Baudelairei kui eesti
kirjandusruumis tuntud luuletaja laiemat loomingut. Selles raamatus
astub ta meie ette esseisti ja kriitikuna. Nagu ütleb pealkirigi,
kõneleb Baudelaire siin Delacroixst, Poest, Ingresist, Wagnerist,
Hugost, Flaubertist kaasaegsena, kes elab ja liigub nendega samas
kultuuriruumis. Baudelaire kirjutab inimesena, kes kõiki neid maale,
mida ta kas armastab või ka vihkab, võib igal ajal nende asupaigas
vaatamas käia, ning ta kirjutab publikule, kes saab teha sama.
Baudelaire ei ole objektiivne kriitik. On kunstnikke, kellest kõneldes
ta ei hoia kokku leheruumi, süvenemist ega innukat kiitust, ja teisi,
kelle kohta ta võib häirimatult kirjutada: Vt eelmist.
Baudelairei meelest peaks kunst teenima ühtsuse ideed ja ta räägib
pidevalt kunstiteosest kui tervikust ning kunstniku universaalsusest.
Kunst on tema jaoks lunastuse ja hingelise ülenemise abinõu. Siin
raamatus kohtame Baudelaire arutlemas ka nende märksõnade üle, millega
teda ennast on meie kultuuriruumis kõige enam seostatud ? dekadentsi,
romantismi ja modernsuse üle.