Selle nüüdseks endale klassikaliste teoste seas kindla koha leidnud 18. sajandi romaani autor kirjutas selle oma sõjaväelise karjääri kõrvalt, kavatsemata oma elu tihedalt kirjandusega siduda. Ta olevat aga ise väitnud, et kavatseb kirjutada midagi, mis oleks täiesti rabav, tekitaks sensatsiooni ja elaks kauem oma autorist. Nii ka tõepoolest läks, kuigi raamat on vajunud vahepeal unustusse ja siis jälle suuremat tähelepanu pälvinud. Tegemist on romaaniga kirjades, milles avalduvad kahe pahelise peategelase, Valmont'i ja markiis de Merteuil sepitsetud intriigid neist naiivsemate ohvrite võrku püüdmiseks ja nendega manipuleerimiseks. Eri ajastutel on hinnatud romaani eri omadusi. Kord on seda hinnatud selle poliitilisuse tõttu, kord otsitud sealt erootikat, kord leitud romaaniuuenduslikke jooni. Valmont'i tegelaskuju on mõjutanud nii suuri romantilisi luuletajaid Byronit ja Shelleyt, kui ka aidanud Pukinil Jevgeni Onegini kuju luua. Ei saa öelda, et romaani tegelaskujud ja teemad oleksid aegunud ka tänapäeval. Seda näitab kas või Ohtlike suhete põhjal tehtud ekraniseeringute hulk, mille hulka kuuluvad nii kostüümidraamad kui ka tänapäeva toodud tegevusega versioonid. Hea ja mitmekihiline kirjandus ei aegu, vaid laseb end üha uuesti avastada.
