On öeldud, et Vene omaaegse impeeriumi isepäine tütar Odessa pole üksnes linn, vaid Musta mere pärl. Mitte linn, vaid isiksus. Mitte linn, vaid planeet. Mitte linn, vaid jumala naeratus. Seda kõike suuresti selle pärast, et Odessa ja huumor on lahutamatud.
Juba 1920. aastatel möllas seal Ilfi ja Petrovi kangelane Ostap Bender, kelle kuju praegugi linna keskväljakut ehib. 1931. aastal rahva ette jõudnud ja siiani populaarses kelmiromaanis 1Kuldvasikas1 on linnale antud küll T1ernomorski nimi, kuid Odessa ajaloo uurijate väitel toimub tegevuse tähtsaim osa ühel sealsel olulisimal tänaval Deribassovskajal ja ka Ostap Bender ise on suuresti odessiit Ossip 1ori elust maha kirjutatud.
Meie laiem üldsus on Odessa huumorist osa saanud peamiselt legendaarse huumorisaate 1Meelejahutaja1 vahendusel, mis ka Eino Baskinist Eesti esikoomiku tegi. Selliseid nimesid nagu Mihhail 1vanetski või Valeri ja Arkadi Hait (viimane oli muide ka multifilmisarja 1Oota sa!1 üks loojaid ja stsenariste), Odessa huumori 1kuldse põlvkonna1 esindajaid, mäletatakse siin praegugi.
Eluaegse odessiidi, festivali Humorina algatajate hulka kuulunud ja Odessa linna aumärgi pälvinud Georgi Golubenko (194712014) 1Punapäine linn1 kujutab endast humoristi tagasivaadet lapsepõlvele ja järgnenud elule Odessas nõukogude ning sellele järgnenud ajal kogu selle ilus, valus, absurdsuses ja kohati groteskseski koomilisuses
