See raamat jutustab noorest mehest, kes viimase suure sõja keerises pääses Rootsimaa randa. Ta jõudis sinna puupaljana nagu enamik sõjapõgenikke, kelle saatuseks oli rajada oma kodu võõrsil. Noormees, kes oleks tahtnud saada keeleteadlaseks, sai hoopis ehitusinseneriks, sest «olen võõrsil ja pean õppima ametit, mis annab leiba».
«Rünga-papa õlleankur» on elutark ja südamlik meenutusteraamat, veelkordne hümn eestlaste visadusele ja läbilöögivõimele ka ekstreemsetes oludes. Ja kuigi nii mõnigi unistus jäi täitumata, on siiski meenutada saavutusterohke ja väärikas elutee.
Autor kirjutab endast: «Muide, pensionieani töötasin Ontario valitsuse ehitusministeeriumis tiitliga «vanem spetsifikatsioonide ohvitser». Minu grupp valmistas töökirjeldusi ja kontrahtdokumente lisaks joonistele, mis saadeti välja vähempakkumiseks ehitusfirmadele. Need olid tehnilise sisuga tekstid, kaugel fennougristikast.»
