Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud.
Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid.
Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.
"Sinu käes on raamat, milles ma räägin sulle oma loo. Jah, kohati on see kurb ja raske, aga ma tulin ohvrirollist välja, õppisin ennast armastama ja hakkasin oma unistuste elu poole liikuma. Ma usun, et minu kogemused on olnud karmid just sellepärast, et mul on julgust nendest rääkida. Ja ma usun siiralt, et minu teekond annab teistelegi lootust. KÕIK ON VÕIMALIK, kui sa ainult haarad juhirolli ja unistad nii suurelt, et natukene on suisa piinlik!"
