Surma kogemusi meenutades vaeb autor inimelu väärtusi, mis ilmutavad end elu kaduvuse ja hapruse kaudu, leides tuge «Tiibeti surmaraamatust». Õpetaja või kellegi lähedase poolt etteloetuna kuuleb inimese kehast eraldunud teadvus surmaraamatu juhiseid ja leiab nende abil kergemini tee vabanemisse. Sellel budistlikul foonil jutustab autor oma isiku- ja perekonnaloo kaudu ka Eesti lähiajaloost.
