Rudolf Põldmäe (1908?1988) on uurinud eesti folkloori,
vennastekoguduse liikumise ajalugu ja kirjasõna, 19. sajandi teise
poole kirjandusprotsessi ja kultuurilugu, C. R. Jakobsoni ning J.
Hurda elutööd. Rudolf Põldmäe töötas 1938?1939. aastal Saksamaal
Herrnhutis läbi vennastekoguduse arhiivi, mille põhjal valmis aastail
1974?1975 töö Eesti vennastekoguduse kirjandusest. Nende kaante vahel
näeb see nüüd esmakordselt tervikuna trükivalgust.
Vennastekoguduse kirjandusharrastus on meie maal ja eesti rahva juures
ainulaadne: pärisorjade eeldatav vaimupimedus püüdles väsimatult
kirjaoskuse ja raamatutarkuse poole, mida härrandlik luteri kirik ei
suutnud ega tahtnudki rahuldada. Soodsamaid võimalusi pakkus luteri
kiriku kehandisse tugevasti sisse imbunud hernhuutlaste diasporaa
tegevus. Oma eriõpetuse levitamiseks oli vaja soetada rahvakeelset
usulist tarbekirjandust, mille eest hoolitsesid teoloogiliselt haritud
hernhuutlased, kirjanduse hulga kasvamine suurendas omakorda
kirjaoskajate talupoegade hulka, keda rakendati hernhuutlike
käsikirjade lugemisel. Vennastekoguduse käsikirjad (peamiselt
Kagu-Eestis) ja 19. sajandi alguses hoogsasti ilmuma hakkav
trükikirjandus moodustasid domineeriva osa eesti rahva vaimuelus ja
sellega mittearvestamine oleks suur eksimine ajaloolise tõe vastu. See
peaks õigustama ka käesolevat töömahukat uurimust.
