„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu ... hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.Show more ...
Michael Pedersen on tuntud Šoti luuletaja ja nüüd ka proosakirjanik. Ta on praegu Edinburghi ülikooli luuletaja-resident ja uus Edinburghi makar (ametlik luuletaja). Ta on avaldanud kolm luulekogu, võitnud mitmeid stipendiume ja auhindu ning käinud ... oma luulet esitamas terves maailmas, sealhulgas ka Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead. Ta oli ka üks Neu!Reekie! asutaja. Tegu oli luuletajate ja muusikute grupeeringuga, kes esitasid oma luuleetendusi nii Šotimaal kui ka mujal.„Sõbrapoisid” on tema esimene proosaraamat, milles ta kirjutab sõpradest oma elus. Suurim osa on pühendatud Scott Hutchinsonile (Frightened Rabbit), indie-muusikule, heale sõbrale ja luulekogu „Oyster” kaasautorile, kes sooritas 2018. aastal enesetapu. Silmitsi leinaga hakkab Michael Pedersen kirjutama kaotatud sõbrale ning meenutama ka varasemaid sõprussuhteid, kasvamist töölisklassi keskkonnas ja luuletajaks kujunemist.„Sõbrapoisid” ilmus 2022. aastal ning võeti väga hästi vastu, seda kiitsid kriitikud ja selle hääletasid aasta raamatuks Sunday Timesi lugejad. „Kaunis, liigutav ja elujaatav raamat.” – Ian Rankin„Kõige täiuslikum sõpruse portree, mida ma olen kunagi lugenud.” – Stephen Fry„Suurepärane mõtisklus meeste sõprusest.” – GuardianShow more ...
Alates külma sõja aastatest, mil le Carré töötas Briti luures, hiljem kirjanikutöös, mis viis ta sõjast lõhestatud Kambodžasse, Beirutisse 1982. aasta Iisraeli sissetungi eel ning Venemaale enne ja pärast Berliini müüri langemist, on le Carré alati ... kirjutanud kaasaja südamest. Käesolevas raamatus, oma esimeses mälestusteraamatus, on le Carré nii naljakas kui lõikavalt terav ning tõlgendab sündmusi, mille tunnistajaks ta on, samasuguse moraalse paindlikkusega, mille on süstinud ka oma raamatutesse.Ükskõik, kas ta kirjutab papagoist Beiruti hotellis, kes suutis täiuslikult matkida automaadituld ja Beethoveni viienda sümfoonia avaakorde, külastab Rwanda muuseumi, kus pärast genotsiidi on välja pandud matmata surnud, tähistab vana-aastalõppu koos Yassir Arafatiga ja tema ülemjuhatusega, küsitleb saksa naisterroristi Negevi kõrbes asuvas vanglas, kuulab suure füüsiku, dissidendi ja Nobeli preemia laureaadi Andrei Sahharovi tarkusi või kirjeldab humanitaarabitöötajat, kellest on inspireeritud „Ustava aedniku” peategelane, annab le Carré kõigele elu ja huumorit, paneb meid kord valjusti naerma, kord aga kutsub meid mõtlema uuesti sündmustele ja inimestele, keda me enda arvates juba mõistsime.Mis kõige parem – ta laseb meil heita pilgu ühe kirjaniku rohkem kui kuue aastakümne pikkusele teekonnale ja inimliku sädeme otsinguile, mis on andnud tema väljamõeldud tegelastele nii palju elulähedust ja soojust.John le Carré (1931–2020) sündis Inglismaal ning õppis Berni ja Oxfordi ülikoolides. Ta töötas õppejõuna Etoni kolledžis ja külma sõja ajal lühikest aega Briti luures. Rohkem kui viiskümmend aastat elatus ta kirjutamisest.Show more ...
„Ehkki elust Tšukotkas on möödas ligi 55 aastat, viivad unenäod mind ikka ammustele radadele. Tihti ekslen lumetormis ega suuda kuidagi leida teed koduni. Tõsi, nüüd juba üha harvem,” meenutab Ülo Siimets. „Imelik, aga isegi sealsete toitude maitsed... on meeles – värske põdraveri, millega algas söömaaeg, või, kolmeliitrisest purgist supilusikaga söödud punane kalamari. Samuti jutuajamised lõkke ääres šamaan Ejgeliga, tänu kellele sain osa erinevatest riitustest. Just Ejgeli soovitas mäletada oma unenägusid, sest see võib mõjutada saatust. Pärast tagasijõudmist nii ka juhtus – nägin unes oma tulevast abikaasat. Kuhu iganes hilisemad reisid ka on viinud – aasta noore mehena Tšukotkas kaalub üles kõik muu.” Elamusi ja seiklusi sellest aastast siit raamatust leiabki.Ülo Siimets (snd 1948) õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias ning Tartu Ülikoolis välismajandust, Šveitsi sihtasutuses Transfer majandust. Töötas Tartu Metsakombinaadis, alustas metsameistrina ja lõpetas peainsenerina. Seejärel oli ta Tartu Metsamajandis, millele järgnes Eesti Rahva Muuseumis majandusdirektori ja Raadi haldusjuhi amet. Reisinud on ta veel Koola poolsaarel, Neenetsimaal, Indias, Nepaalis, Bhutanis, Pakistanis, Indias, Peruus, Tšiilis jm. „Soovitan raamatut „Eesti poisid Tšuktšimaal” kõigile, keda köidavad seiklused, kauged maad ja rahvad.” – Hendrik Relve, rännu- ja kirjameesShow more ...
„Mul on hea meel, et ema ära suri” on kurbnaljakas mälestusteraamat, mille autor on komöödiasarjade „iCarly” ja „Sam & Cat” staar Jennette McCurdy. Raamat räägib tema võitlustest endise lapstähena, sealhulgas söömishäirest, sõltuvustest, ... keerukast suhtest oma võimuka emaga ning sellest, kuidas ta kontrolli oma elu üle tagasi võttis.Jennette McCurdy oli kuueaastane, kui ta osales oma elu esimesel casting’ul. Tema ema ülim unistus oli, et tütar saaks staariks, ja Jennette oli valmis tegema kõike, et oma ema õnnelikuks teha. Nii täitis ta ema „kalorite piiramise” juhiseid, sõi vähe ja kaalus end viis korda päevas. Ema otsustas, kuidas tuleks tütre välimust ümber kujundada, ning dušitas tütart, kuni too sai kuueteistkümneseks. Tütar oli sunnitud emaga jagama oma päevikuid, e-kirju ja kogu oma sissetulekut.Teoses „Mul on hea meel, et ema ära suri” kirjeldab Jennette lapstähe elu telgitaguseid kohati vägagi üksikasjalikult, nagu ta kirjeldab ka seda, mis juhtub, kui üks unistus lõpuks täitub. Nickelodeoni sarja „iCarly” üheks peategelaseks saamine teeb temast üleöö kuulsuse. Samal ajal kui ema on ekstaasis, saadab fänniklubi moderaatoritele e-kirju ja püüab ka paparatsodega isiklikke suhteid arendada, maadleb Jennette ärevuse, häbi ja enesevihaga ning laseb mitmel ebatervel paarisuhtel oma hinge sügavaid haavu lüüa. Probleemid muutuvad veelgi hullemaks, kui peagi pärast seda, kui Jennette ja Ariana Grande on komöödiasarja „Sam & Cat” staarideks saanud, sureb Jennette’i ema vähki. Jennette tabab selles reaalsuses, et kardinaalsete muudatuste aeg on käes – elu ohjad tuleb enda kätte võtta.Jutustatud värskendava siiruse ja tumeda huumoriga, on „Mul on hea meel, et ema ära suri” innustav lugu vastupidavusest, iseseisvumisest ja rõõmust vabaduse üle, et noor naine saab ise oma juukseid šampoonitada.Jennette McCurdy on mänginud lapstähena peaosi Nickelodeoni hittseriaalis „iCarly” ja selle kõrvalseriaalis „Sam & Cat”, samuti Netflixi sarjas „Between”. Tema näitlejatööga filme on näidatud Florida filmifestivalil ning mitmesugustel lühi- ja säästufilmifestivalidel.2017. aastal lõpetas McCurdy näitlemise ning keskendus loovkirjutamisele ja lavastamisele. Tema esseesid on avaldatud Huffington Postis ja The Wall Street Journalis. Tema mononäidendi „Mul on hea meel, et ema ära suri” etendused olid Los Angeleses Lyric Hyperioni teatris ja Hudsoni teatris kahel korral viimseni välja müüdud. Ta juhib taskuhäälingut Empty Inside, mis on teinud ilma Apple’i edetabelites; neis saadetes käsitletakse ebamugavaid ja valusaid teemasid, millest tavaliselt pole kombeks rääkida.Jennette McCurdy elab Los Angeleses.Show more ...
Aristokraatlikus, kuid kommunismiideele andunud perekonnas kasvades põrkab Tamara juba varases nooruses stalinliku aja karidele. Ta kaotab järjepanu isa, ema ja õe. 22-aastaselt ta arreteeritakse ja saadetakse Siberisse.Noor ja märkimisväärselt ... kaunis neiu hakkab laagris tegelema teatriga ja viimastel vangistusaastatel saab temast laagri teatritrupi näitleja. Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega. Tamara elus tekib ridamisi olukordi, mis tavaliselt murravad elusaatusi ja muudavad inimese kibestunuks, kuid noor naine jääb alati väärikaks. Kõigi pettumuste, reetmiste ja kaotuste kiuste suudab ta endas säilitada inimliku veetluse.Tamara Petkevitši (1920–2017) haarav dokumentaalromaan annab karmi ülevaate vene rahva elust 1920.–1950. aastatel. Raamat on ühteaegu muserdavalt julm ja samas ka helge. Julm autorile osaks saanud saatuse, helge autori hingelise avatuse ja siiruse tõttu. 1970. aastatel valminud käsikiri avaldati Venemaal esmakordselt alles 1993. aastal. Raamat on tõlgitud saksa, inglise, hispaania ja poola keelde. 1988. aastal pälvis Petkevitš Poola riigilt Rüütliristi teenete ordeni.Show more ...
„Siia tuleb geniaalne koht” – sellise juhtnööri pani Terry Pratchett oma raamatu „Johnny ja pomm” esimesse mustandisse. Aastate peale kogunes geniaalseid kohti tema raamatutes nii palju, et ei jõua kokku lugeda.Kuidas jõudis lendavate katusekividega... majast pärit poiss miljonite lugejate südamesse; kui keerulise logistika abil püüdis ta võita oma tulevase kaasa kätt; mis ühendab mesindust, menukirjanikke ja põrguingleid – seda kõike ja palju muud võibki lugeda sellest raamatust.Ühe maailma armastatuma ja müüduma kirjaniku Terry Pratchetti eluloo, kus leidub rohkelt katkeid Terry pooleli jäänud autobiograafiast, on soojalt ja humoorikalt pannud kirja tema kauaaegne assistent ja sõber Rob Wilkins. „Teeb igapäevasest imelise, täpselt nii, nagu tegi Pratchett ise.” – The Telegraph„Valgustav ja aus. Pani igatsema päris Terry järele.” – Neil Gaiman„Südantlõhestav ja naljakas … Imeline, et meil on selline lähivaade selle kirjaniku tööelule.” – ObserverShow more ...
Stalini ajast on kirjutanud paljud vene autorid. Kuid ainult kolm neist on saavutanud oma loominguga tõeliselt rahvusvahelise tuntuse. Need on Aleksandr Solženitsõn, Varlam Šalamov ja Jevgenia Ginzburg. Kui kaks esimest on eesti lugejaile küllalt ... hästi tuntud, siis Ginzburgilt pole tänaseni ilmunud ridagi. Ometi on tema tõeliselt monumentaalset, lausa eepilist mälestusteraamatut „Ränk teekond” avaldatud paljudes keeltes. Jevgenia Ginzburg on üks vähestest autoritest, kes kirjeldanud läbi isiklike läbielamiste ning kannatuste nõukogude vanglais ja vangilaagrites just naiste elu.Jevgenia Ginzburg (1904–1977) on juudi rahvusest vene kirjanik. Ta töötas ajakirjanikuna, oli Kaasani ülikooli dotsent, juhatas Tatarstani kirjanike liidu vene sektsiooni ja oli ajalehe Krasnaja Tatarija kultuuriosakonna juhataja. 1930. aastate algul astus ta kommunistlikku parteisse, abiellus Pavel Aksjonoviga ning tõusis sedakaudu Tatarstani parteihierarhia tippu.Stalinlike repressioonide käigus süüdistati Ginzburgi riigivastases tegevuses, ta kõrvaldati õppejõuametist, heideti välja parteist ja arreteeriti 1937. aastal. Ginzburg veetis kümme aastat erinevates vanglates ja töölaagrites, lisaks kaheksa aastat asumisel Magadanis. Peale rehabiliteerimist 1955. aastal kolis Ginzburg Lvivi ja alustas seal oma mälestuste kirjapanemist. Venemaal tal oma käsikirja esialgu avaldada ei õnnestunud, see ilmus esmakordselt 1967. aastal Itaalias ning seejärel paljudes lääneriikides, pälvides laialt tähelepanu. Ginzburgi kodumaal ilmus „Ränk teekond“ rohkem kui kümme aastat pärast autori surma. „Ränga teekonna” järgi valminud film „Within the Whirlwind” Emily Watsoniga peaosas jõudis kinoekraanidele 2009. aastal.Jevgenia Ginzburg on Eestiski populaarse kirjaniku Vassili Aksjonovi ema. „Tahan oma lugejale veel kord kinnitada, et olen kirjutanud ainult tõtt. Muidugi võib selles raamatus olla ka ebatäpsusi ja vigu, sest mälu veab alt. Kuid valet, konjunktuurset häma, teadlikku mahavaikimist siin pole. Mu praeguses vanuses, mil vaatad elule juba teatud kaugusest, ei ole mõtet kavaldada. Niisiis, ma kirjutasin tõtt. Mitte KOGU tõtt (KOGU tõde ei tea ilmselt minagi), kuid AINULT TÕTT.” – Jevgenia GinzburgShow more ...
Blondi sekspommi Pamela Andersoni teati 1990. aastatel kogu maailmas. Pärast seda, kui ta Kanadas ühe jalgpallimängu ajal publiku seast avastati, paisati ta kiiresti superstaari staatusesse – temast sai Playboy kõige populaarsem kaane- ja ... postritüdruk ning Hollywoodi glamuuri ja seksuaalse veetluse sümbol. Ometi kujunes see Pamela Anderson, keda me arvame end tundvat, pigem juhuslike sündmuste kui hoolikalt läbimõeldud sammude tulemusena. „Armastusega, Pamela” on tema tõeline lugu. Lugu sellest, kuidas väikelinna tüdruk oma unistuste sasipuntrasse takerdus.Kasvades üles Vancouveri saarel noorte, taltsutamatu loomuga ja seda ise adumata stiilsete vanemate lapsena, möödus Pamela lapsepõlv küll viletsates oludes, kuid temas kujunes väga sügav armastus looduse vastu. Tema maailma täitsid ühiskonna poolt tõrjutud elusolendid, väljamõeldud sõbrad ja abi vajavad loomad. Aja jooksul sai Pamela oma loomulikust häbelikkusest jagu ja tema rahutu kujutlusvõime lennutas ta sellisesse ellu, millest vähesed unistadagi oskavad. Viimaks jõudis ta välja Playboy villasse ja Hollywoodi.Kuulsuse kasvades leidis Pamela end olukorrast, kus temast oli saanud kollase ajakirjanduse sihtmärk. See oli aeg, mil paparatsode põhitaktika oli inimese maine ja enesekuvandi hävitamine.Pamela liikus elus väärikalt edasi, leides tuge armastusest kunsti ja kirjanduse vastu ning ammutades eneseusku emadusele pühendumisest ja aktivismist. Nüüd, kus Pamelal on seljataga meeldejääv roll Roxie’na Broadway etenduses „Chicago” ning ta elab taas oma lapsepõlvesaarel, räägib ta meile oma loo. See on lugu allasurumatust vabast vaimust, kes naaseb koju ja avastab end igal sammul üha uuesti. „Armastusega, Pamela”, mille ilmeka proosateksti vahele on pikitud originaalluule read, on mõtlik, mitmekihiline ja unustamatu memuaarteos.Show more ...
Karl August Hermann (1851–1909) oli igas mõttes ärkamisaegne mees. Viletsatest oludest iseenda tubliduse ja heade inimeste abil välja rabelenult langes ta elu lõpul sinna tagasi. Tema laule tunti aga lähedal ja kaugel, ta juhatas oma eluajal ... toimunud laulupidusid, toimetas ajalehti, pidas Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametit ja lõi üldse käed külge igal pool, kus tegijatest puudus tundus olevat. Kriitikud panid pahaks tema rahumeelsust ja innukust, nimetades seda pealiskaudsuseks.Ettekandes tsaarivõimudele kirjutati Hermannist irooniliselt: „Paistab vaevalt võimalik olevat tema mitmekülgsust õieti iseloomustada. Dr. K. A. Hermann on ühes isikus luuletaja, helilooja, lehe väljaandja, trükkija, raamatukaupmees, kontserdijuhataja ja oma laulude arvustaja; ta seadis enese läinud aastal oma lehes Bachist ja Beethovenist kõrgemale ja debüteeris kontsertides soololauljana, oreli- ja viiuli mängijana; ta on jutukirjanik ja pedagoogiline kirjanik … ajalehe väljaandjana ja toimetajana on korduvalt teistele ettepannud eesti päevalehte temast paremini toimetada … Nii liigub ta kõige lahkuminevail kunsti ja teaduse ning praktilise elu jaladel ja usub kindlasti, et olevik teda, nii nagu paljuidki teisi suurvaime, kadedusest ja mõistmatusest keeldub tunnustamast. Ta ei lase end seeläbi eksitada.” Seda ei lasknud ta tõesti. Tema laulis ja hõiskas, sest Vanemuise kandle hääl põksus tal juba lapsest peale põues.Show more ...
See raamat on lugu veiniotsingutest erinevates kohtades ja (taas)kohtumistest huvitavate inimestega. Veinikorüfeesid, kes veini suurepäraselt õpetada ja neist kirjutada oskavad, jagub Eestis küll ja veel. Seda rolli ma ei võta ega tahagi võtta. Minu... jaoks jääb põhitõeks: hea vein on see, mis maitseb. Kui minu lugu haakub lugeja veiniteekonnaga või kes teab, ehk annab sellele väikese müksugi, olen ma enam kui rõõmus.Te ei hoia käes veiniõpikut, vaid lugu sellest, kuidas ma sammhaaval veini armastama hakkasin ja miks ma teda enam jätta ei suuda. See on lugu sellestki, kuidas ma veini üha paremini mõista püüan, aga peamiselt saan teada ikkagi seda, et ma midagi ei tea. Lõpuni veini tunda pole võimalik. Nagu armastuse puhul olema kipub.AutorShow more ...
Kolhoosist Korsosse ja kullaväljakutele. Siim Liivik on 1988. aastal Eestis Paides sündinud Soome jäähokimängija. Oma elukutselise hokimängija karjääri jooksul on ta mänginud mitmetes Soome ja ka Rootsi kõrgliigaklubides. Liiviku lugu on ... peadpööritav teekond laguneva Nõukogude Liidu maastikelt Vantaa äärelinna jäistele uisuväljakutele ning sealt edasi Soome meistriks, Euroopa liigadesse ja, mikrofon käes, koos JVGga esinemislavadele.Raamatus räägib Liivik, kuidas on olla eesti sisserändaja Soomes ja kuidas üksikema poeg ennast kaotaja lähtepositsioonilt rambivalgusesse võitleb. Ründaja kõva kesta alt koorub tundlik ja analüütiline meel.Endale füüsilise ja provokatiivse hokimängija rolli võtnud Liivik on jätnud alati ereda mulje nii meeskonnakaaslastele ja vastasmängijatele kui ka fännidele. Nagu ütleb üks vastastest: „Selline mängija olla on omaette kunst. See on nõudlik roll ja sellel on kõva hind. Kui keegi on selleks valmis, valmis märk otsaees selle rongi peale hüppama, siis müts maha.“E-raamat ei sisalda fotosid.Show more ...
Peale Amy Winehouse’i enda teab vaid üks inimene, mis Amyga päriselt juhtus. See on Tyler James, Amy parim sõber alates 13. eluaastast. Need kaks ebakindlat loomingulist noort kohtusid teatrikoolis, tundsid teineteises ära hingesugulase ning elasid ... koos juba hilisest teismeeast. Ja seda seni, kuni Amy 27-aastaselt suri.„Kui kaotasin oma Amy, siis teadsin, et pean seda ühel päeval tegema – rääkima loo elust ja seikadest, millest pole seni avalikult räägitud. Tundsin algusest peale, et pean tema eest hoolitsema, ning jäin lõpuni tema kõrvale. Amy paljastas laulude kaudu oma hinge, ometi ei saanud maailm teada, kes oli Amy päriselt ja mis talle elus korda läks. Kuna tema ise oma lugu enam rääkida ei saa, olen mina ainus, kes saab. See on üks väheseid asju, mida mul on tema heaks veel teha võimalik.“Tyler püsis alati vankumatult Amy kõrval: nii muretutel turneepäevil kui ka viis Grammyt võitnud albumi „Back to Black“ sünnitusvalude juures – Amy kirjutas muusikat nende ühise kodu köögipõrandal. Tyler oli tunnistajaks Amy heitlikule abielule Blake Fielder-Civiliga, sõltuvuste süvenemisele, enesevigastamisele ja söömishäiretele. Ta nägi, kuidas liiga suureks paisunud kuulsus Amy igapäevaelu mõjutas. Kolmel viimasel aastal veetis Tyler peaaegu kõik päevad koos Amyga – lauljanna oli saanud jagu uimastisõltuvusest ja kohe-kohe võitmas ka lahingut alkoholiga. Vaid Tyler tundis tõelist Amy Winehouse’i, kellest kõmulehtede lugejad vaevu aimu said – lõbusat ja kompromissitut loodusjõudu, kes hindas lihtsat elu ja armastas teiste eest hoolt kanda.Kirjutatud üdini ausalt, on „Minu Amy“ südamlik portree murdumatust eluaegsest sõprusest ning südantlõhestav sissevaade sõltlaste, kuulsuse ja enesekahjustamise maailma.Show more ...
Neis ühtaegu lõbusates ja traagilistes mälestustes kirjeldab Lady Glenconner oma kaasaegse Briti kõrgaadli eluolu. Juba lapsepõlvest saadik seotud kuningliku perekonnaga, oli ta hiljem mitukümmend aastat printsess Margareti seltsidaam kuni viimase ... surmani 2002. aastal.Ehkki tollase Leicesteri krahvi esimene laps, ei saanud Anne seaduste järgi pärida oma isa hiigelvaldusi. Emalt päritud tarmukus ja hea huumorimeel aitasid tal elus hakkama saada. Abiellu astus ta ülirikka, kuid vaimselt tasakaalutu Colin Tennanti ehk Lord Glenconneriga, kellega ta sai viis last. Paraku surid kaks poega noorelt, üks heroiini pikaajalisest tarvitamisest tingitud haigustesse ja teine aidsi. Abielu kestis vahelduva eduga 54 aastat. Tänapäeval on Colin Tennanti diagnoosiks pakutud bipolaarset häiret, tollal aga tuli perekonnal mehe tuju- ja märatsushood lihtsalt ära kannatada. Viimaseks hoobiks oli Tennanti testament, kus ta jättis kogu vara oma kirjaoskamatule koduabilisele, kes hoolitses nii lordi kui tema elevandi eest.Põnevalt on kirjeldatud Lady Glenconneri maailmareise koos printsess Margaretiga, kes paljudel juhtudel esindas kuningannat. Luksuslikud tingimused ei välistanud alati ebameeldivaid ootamatusi, olgu näiteks juhtum, kui printsess Margaret pidi ühe riigi kuninga rinda kinnitama medali, kuningas aga ilmus välja palja ülakehaga, ainsaks katteks niudevöö. Selliseid lugusid on raamatus küllaga, ja kõik elust enesest.THE TIMESI AASTA PARIM MÄLESTUSTERAAMAT„Võtab sõnatuks“ – Sunday Times„Jahmatama panev“ – India Knight„Lady Glenconneri elulugu on kombinatsioon kuninglikust maagiast, isiklikust tragöödiast ja trotslikust ellujäämisvõitlusest. Huumori, julguse ja imetlusväärse tasakaalukusega jutustab ta lõpuks ometi meile oma ainulaadselt põnevast elust.“ – Tina Brown„Ma ei saanud seda käest panna. Naljakas ja liigutav – nagu vaataks läbi lukuaugu kadunud maailma.“ – Rupert EverettLady Glenconner, neiupõlvenimega Anne Coke sündis 1932. aastal viienda krahv Leicesteri vanima tütrena ja kasvas üles Holkham Hallis, perekonna pärusvaldustes Norfolkis. Kuninganna Elizabethi kroonimispidustustel oli ta üks slepikandjatest. 1956. aastal abiellus Anne Lord Glenconneriga, kellega saadud viiest lapsest on elavate kirjas kolm. 1958. aastal hakkas ta koos abikaasa Coliniga edendama elu Kariibi mere Mustique’i saarel, millest kujunes rikaste ja kuulsate paradiis. Ühe maatüki kinkisid nad kuninganna õele printsess Margaretile, kes rajas sinna oma suvekodu. 1973. aastal kutsus printsess Margaret ta omale seltsidaamiks ning Lady Glenconner jäi sellesse ametisse kuni printsessi surmani, saates teda arvukatel tseremooniatel ja välisturneedel. Lord Glenconner suri 2020. aastal, Lady Glenconner on praegu 87 aastat vana ja elab oma maamajas Holkhami lähedal Norfolkis.E-raamat ei sisalda fotosid.Show more ...
1944. aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest, sel hetkel perest juba lahus olnud isa jäi Eestisse. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja ... viimasest hirmsast aastast Saksamaal kesk pommitamisi ja ohte ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Niisamuti Elini ema südikusest perekonna juhtimisel läbi sõjakeerise, kuid eriti vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves oli Elinile alati toeks. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest, teise põlvkonna pagulaste probleemidest võõrsil ja lõpuks põgusamalt ka koju tagasi jõudmisest hulk aastaid hiljem, vabas Eestis.Elin Toona (Elin-Kai Toona Gottschalk) on sündinud 12. juulil 1937. aastal Tallinnas ning kasvanud üles Haapsalus, peamiselt vanaema Ella Enno ja tädi hoole all. Ta on luuletaja Ernst Enno lapselaps. Elin Toona ema Liki Toona ja isa Enn Toona olid näitlejad. Saatus viis Elin Toona lõpuks Ameerikasse, Floridasse, kus ta ka praegu elab ja kirjutab. Elin Toonalt on raamatuid ilmunud nii inglise kui ka eesti keeles, paguluses ja ka Eestis. Romaani „Puuingel” eest sai ta 1966. aastal Kanadas asuva Henrik Visnapuu Fondi välja antava Henrik Visnapuu kirjandusauhinna. Ta on Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik.Kordustrükk.Show more ...
„Ära solvu, ole parem rõõmus!” Vastse pensionärina on Merete Mazzarellal korduvalt põhjust selle moto juurde tagasi pöörduda, olgu siis tegu ootamatult ära jäänud eakate kinoseansi või murdunud hambaga. Ajab vihale küll – aga suru alles jäänud ... hambad kokku ja ole rõõmus, soovitab ta eakaaslastele.„Soodushinnaga sõit” vahendab ühe tuntuma soomerootsi kirjaniku mõtteid ajast vahetult enne pensionile jäämist ja pärast seda. Merete Mazzarella kirjutab perest, sõpradest ja eakaaslastest, vaadeldes oma vananemist ühtaegu lõbu ja murega. Ta kirjutab, kuidas on vananemisse suhtutud eri ajastutel – alates vanadest kreeklastest kuni tänapäevase noori ülistava meediaühiskonnani välja. Sinna ümber punub ta arutlused elu suurte küsimuste üle, kommenteerib loetud tekste, mõtiskleb väärtuste ja ühiskonna muutumise teemal.„Ega kuuekümne kolme aastane ei ole ju vana?” küsib ta ja vastab küsimusele sellise stiili, huumori ja mõtteselgusega, et lugejal ei jää muud üle kui temaga nõustuda.Merete Mazzarella (snd 1945) on kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjandusajaloo emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani. Eesti keeles on varem ilmunud Mazzarella teos „Vanaemadest ja lastelastest. Täna õhtul me mängime…“Show more ...
Evolutsioonibioloogia aitab vastata küsimusele „miks?“. Miks me armastame? Miks me peame vananema ja surema? Miks lapsed omavahel kraaklevad? Miks kurvastame, rõõmustame, saame vihaseks, kardame ja loodame? Evolutsioon on tee inimese käitumise ... mõistmiseni. Mõistmine ei tähenda õigustamist. Vastupidi, kui saame aru oma käitumise evolutsioonilisest taustast, võime aduda, et hea tahtmise korral suudame paljustki mõistusega üle olla.Selles raamatus olen päeviku vormis näidanud, kuidas meie igapäevaelu on täis evolutsioonibioloogiliselt mõistetavaid olukordi. Kutsun teid kaasa teekonnale, mille jooksul käime läbi ühe aasta minu elust. Loodan, et evolutsioon jääb pärast selle teekonna läbimist osaks ka teie igapäevasest mõttemaailmast.AutorTuul Sepp on Tartu Ülikooli bioloog, teadlane ja üliõpilaste juhendaja. Ta on ka nelja lapse ema, kes jõuab palju. Evolutsiooniteema on talle hingelähedane ning just sellest lihtsas vormis rääkides ja kirjutades – teadust populariseerides – on ta pälvinud rohkesti tähelepanu ja tunnustust. 2020. aastal andis president talle noore teadlase preemia.E-raamat ei sisalda paberraamatu illustratsioone.Show more ...
Anthony Bourdain (1956–2018) on mitmes mõttes haruldane kokk. Ta töötas ennast nõudepesijast New Yorgi moodsa restorani peakokaks ja kirjutas sellest siis käesoleva raamatu. Raamat sai suurepärase vastuvõtu osaliseks, sellest vaimustusid nii lugejad... kui ka kriitikud. Pärast seda on ta kirjutanud veel mitu raamatut ning juhtinud kokasaateid Travel Channelis ja Food Networkis.„Avameelselt köögist” räägib sellest, kuidas algas ja kulges Bourdaini kokakarjäär. Kuulsusest ja glamuurist oli asi kaugel, kui ta nõudepesijana viletsavõitu kalarestoranis tööd sai. Et ta oli aga lapsest saadik kokaks saada tahtnud, siis õppis ta ahnelt ja väsimatult ning kohanes selle kummalisevõitu maailmaga, mis tema ees avanes. Tema köögilugudes leidub provintsirestoranide värvikaid tegelasi, New Yorgi peenemate söögikohtade töötajaid ja kliente, narkoärimehi ja reisidel kogutud muljeid Jaapanist ja Prantsusmaalt.Seda väljaannet on täiendatud Anthony Bourdaini märkustega, mis pärinevad 2012. aastast. Lisandunud on autori ees- ning järelsõna.Show more ...
Pööningul vedeleb ämblikuvõrkudesse mattunud vana lapsevanker. Inimesed on hüljanud selle kunagi nii šiki ja tarviliku sõiduriista, milles nüüd käib aeg-ajalt uinakut tegemas vaid hulkurkass. Ometi mäletab lapsevanker hästi oma hiilgeaegu ja pole ... kaotanud lootust parematele päevadele …Kui loomad ja asjad saaksid inimkeeli kõnelda, siis millest nad räägiksid, millest mõtteid mõlgutaksid? Millest näiteks unistab hüppenöör? Või armunud orav? Või kaotatud kõrvarõngas? Mida oskaks meile pajatada muuseumis oma uue kodu leidnud Paul Pinna taskukell? Või Georg Otsa fotoaparaat? Või Jüri Krjukovi kikilips?Enamik raamatu 100 lühiloost on fantaasiaküllased ja lustlikud, kuid paljud seejuures mõtlemapanevad.Show more ...
Metsikult naljakas ja kohati väga liigutavas autobiograafias räägib Dolly Alderton oma eluloo kuni kõige hirmutavama – kolmekümnenda – sünnipäevani.Ajakirjanik ja endine Sunday Timesi kolumnist kirjeldab värvikalt häid ja halbu kohtinguid, armumist ... päriselus ja virtuaalmaailmas, mahajätmist ja mahajäetuks osutumist, lähedaste lahkumist, eneseotsinguid kord terapeudi toel, kord tehes plaane teise riiki kolida, joomist ja ootamatut arusaamist, et sina pidutsed öösel baaris kohatud muheda vanamehega, samal ajal kui kõik sinu sõbrad magavad juba ammu kodus oma elukaaslase kaisus.Rahvusvaheliseks menukiks saanud säravalt teravmeelne ja soe esikteos sisaldab isiklikke paljastusi, satiirilisi tähelepanekuid, retsepte, nimekirju ja e-kirju, mis tuletavad igas vanuses naistele meelde sama aja nende elus. „Kõik, mida ma tean armastusest” sarnaneb „Bridget Jonesi päevikuga”, kuid on päriselust võetud ja manab eredalt silme ette hirmutava ja lootusrikka ebakindluse, mis käib kaasas täiskasvanuks saamisega.Show more ...
